Igal juhul jäime viimasest Shuttle bussist maha. Nii palju siis plaanist minna Ubudisse. Nimelt Marili õde saabus sel õhtul Eestist ja just Ubud sai sihtkohaks. Kohtasime Kaptenit jälle ning ta sebis meile öömaja 5doltsi näkku. Panime asjad ära ja hakkasime tema sõpradega proovima kohalikku jooki ARAK. Jube jook ning võrdub meie mõistes viinaga. Vahtisime ka üle kohaliku Blue Lagooni ehk rikkurite rannariba. Sõime hiljem riisi, kana ja sambaliga (tsilli kaste). Sõin kastet päris suures koguses. Tegemist siis minu jaoks pöörde hetkega mu tsilli söömise osas - nimelt peale seda suudan süüa väga tuliseid toite. 
Hommikul proovisime jaffle ära (grill võiku moodi asi) ning 10st liikusime Ubudi poole. Peale tunnist sõitus saabusime Ubudisse ja otsisime üles Marili õe Liisi Aranja Bungalowst ja otsustasime ka ise sinna ööks jääda. Kes oleks arvanud, et teed viivad mu Padang Baisse veel hiljemgi tagasi :D

Kuuenda hommikul startisime juba kaks ööl vulkaani poole. Kavatsuseks ronida pimedas vulkaanile ja tervitada päikset mäe otsas kohvi juues :D
Poole neljaks jõudsime Mt Baturi juurde. Peale minu ja Marili olid meiega kaasas üks hollandi plika ning hosteli omanik Aysha. Trekkimine pidi aega võtma umbes 2,5h. Meile määrati giid, kes varustas meid taskulampidega. Pean vastama, et see kindlasti on üks huvitavamaid kogemusi mu elus. Tähed siravad, kuu oli lummav ja taskulambid mäel sirasid kauguses nagu jaanimardikad. Mu tuju oli laes :D. 
Mul olid jalas teksad ja tennised, mis hiljem kattusid tolmuga. Kogu see rühkmine oli lahe, kuid hullem joogijanu tekkis ning higi tilkus ojadena. Siiski olime tublid ja tõusime tippu 1,5h. Panime tihti mööda inimestest, kes olid sportlikult riides ning oleks pidanud meist agaramad olema xD. Kuid ega riietus sust veel ronijat või nuh rühkijat ei tee :D
Mäe otsas serveeriti hea tassi täis kuuma Bali kohvi ning sõime kaasavõetud munavõikusid. Mäe otsas oli ka pisike agar koera kutsikas, kes muudkui nurus sööki ja oli kohutavalt armas.

Põikesetõus oli küll lahe, kuid üldse mitte nii lahe kui arvasin. Aga olgem ausad ega niisama ei öelda, et teekond on olulisem kui sihtpunkt. Tee alla oli suhteliselt kiire. Järgmine sihtkoht oli kuumavee allikad, kuid kuna selgus, et see oli kallis, siis jätsime ära. Meie Mariga aga mõtsime, et mille eest me selle summa välja käisime, kui me teel peame ise igasugu asju maksma. 
Nii et järgnevaks sihtkohaks sai Bali peatempel. Vahepeal tegime peatuse, et imetleda kauneid riisipõllu vaateid. Ka eemalt olevat vaadet Mt Baturile ning all olevale järvele. Näha võis väga hästi 1963 a. purske tagajärjel jäänud musta laava jälgi.

Templi juurde jõudes selgus, et peame jälle maksma annetuse. Tegemist siis Pura Agung Besakih templiga. see oli suhteliselt võimas tempel ja igati tore jalutus. Tegime sealse giidiga ka kiirpalvuse - pool sellest seigast jäi arusaamatuks ja oli liiga kiires tempos jutstatud. Põhi asi oli ikkagi, et tee jälle annetus. Me Mariliga olime juba suht pissed off.
Alustasime uut reisi ja jõudsime Taman Tirtagangga veepaleesse, mille sultan ehitas oma naistele. Tõesti ilus koht, kuid me olime juba nati pahuras tujus ja ei suutnud kogu ilu piisavalt nautida. Sest loomulikult sissepääs ju jälle maksis. Aga värvas saime enne seda maitsta jackfruiti ja uskuge mind, see üks hea asi :D

Järgnevalt peatuime korraks hõbeseppade juures, Sealses poes leidus nii mitmeidki ilusaid ehteid ja disain oli tõesti vaatamist väärt. Ning sellele järgnes Goa Lawah ehk siis nahkiire koopa juurde tehtud tempel, mis oli pühendatud maojumalale. Kirjade järgi ei ole keegi kunagi suutnud tõestada, et seal on maojumal eksisteerinud. Selleks ajaks oli meil juba templitest kõrini...
Nii et mis ma siis arvan....ei teagi, sest ma olen suht kahevahel. Ei saa aru mille eest me miljoni kohalikus rahas maksime (näkku) ja pidime veel kõik muu lisaks juurde ostma.  Ikka hullem nöörimise tunne tekkis. 
Kella neljaks jõudsime tagasi hostelisse ja avastasime, et me pole peale kella 5te hommikul miskit söönud. Nii siis tõttasime kiirelt Pasta Carbonarat sööma koos kecip manis'ega (magus sojakaste). Kaste on väga hea, kuid Aussis hiljem ostes tundus see teistsugune.  Kõrvale üüpiline puuvilja jook, milleks seekord oli arbuus.
Seejärel otsisime üles kohalikud ja tegime nendega diili, et järgneval päeval Gili T'le ehk Trawanganile sõita. Mehed sõidutasid meid kohe motikaga ATM'i juurde, et saaksime ilusti raha neile anda. Milline eskort teenus xD. Lahe...

02.10.2012 algas meie esimene päev Padang Bail. Tegemist oli suhteliselt lebo päevaga. Lamasime rannas ja jalutasime nati linna peal ringi. Rannas tüüdati meid pidevalt jutuga, kas me soovime massaaži, kookost, sari või päikseprille. Me ei soovinud midagi ja kergelt tüütav oli :D Lainetes suutsin ma koralli puruga jala katki tõmmata, pean ütlema, et armid siiani veel sellest alles. Lainetes ujumine oli suht jube, rullusid ikka kokku ja korra oli tunne, et kas ma ikka jõuan õigel ajal tõusta pinnale ja väheke õhku saada. Minu kummardus loodusele, ära kunagi alahinda mere võimsust.
Tegime mõned kohustuslikud pildid ning õhtust läksime sööma mõnusasse Cafe Papa Johni. Esimesena võtsime kohe värskendava puuvilja smuuti, mille kõrvale tuli majaroog(riis, pratud köögiviljad kanaga). Tõeliselt maitsev :D
Teine päev kujunes suht sarnaseks ja ainus mis mu meeles mõlkus oli mõte "Rikutud paradiis". Tõesti ilus koht, kuid prügi on ikka ülemõistuse palju ja see pidev kõige pakkumine ja hinna üle kemplemine viskas mu põhjamaa verel esimese päevaga juba üle.
Kaks järgmist päeva olid jälle samas vaimus.Kolmandal õhtul siiski juhtus miskit kohutavat. Läksime Buddha Bari ning tellisin banaani daquiri, mille seest leidsin kiletüki ja ülkeüldse on see kohutavaim asi, mida kunagi olen joonud. Mari oma ei olnud üleüldse parem. Kohutav :D
Marili suutis tutvust sobitada ka kohaliku Kapteniga, kes ütles, et teeb meile soodsad piletid Gili saartele. Hahaa, hiljem selgus, et pole ta miski kapten, vaid tavaline abiline :D. Otsustasime, et nii see asi jätkuda ei saa, vaid aeg teha mingeid muudatusi oma senises kavas. Nii siis otsustasime ühe tripi kasuks. Kaua me ikka seda randa naudime, aeg Bali avastada.

Asjad koos, hostelist välja ja reis Balile võib alata. Lennujaamas olid piskud draamad, kuid saime ilusti lennule, mis jäi pool tundi hiljaks. Me bronnisime endale Mariliga 5 ööd Padang Bai "Bamboo paradises" ning tellisime ka autojuhi järgi. 
Me maabusime pool 11 õhtul Nrugah Rai lennujaama ja minu jaoks tundus kõik suht ebareaalne. Liiga palju hüüdeid "taxi, taxi" ajas kergelt segadusse. Kus on meie autojuht? Nuh, Mari nügis, et vaata sinu nimi. Ja ma nägin meest, kes tundus nagu vene maffia....suht skeeri. Sõit ise võttis aega lennujaamast 1,5h nii et ma suht suu ammuli vahtisin aknast kui palju tuututamist ja räpsu igal pool oli. Ja siis tabas mind kohutav mõte: MA PEAN JU SIIN VEETMAS poolteist kuud. Mida kuradit????!!!!!???!!
Lõpuks jõudsime hostelisse, palusime vett ja läksime magama. Mees, kes meile toa võtme andis, nägi suht välja nagu vananev liialt päevitanud hipster. Aga mis teha, siin me olime ja hakkama pidime saama :D